Krims, Aleksander (1893-1947)

ID:24694

“Palvetav tütarlaps” pliiats raam 33x29cm kujutis 14,5×10,5 cm

Tunnustamata talent
Ka Krims kuulub nende kunstnike hulka, kelle andest hakati aru saama alles siis, kui oli juba vaat et paratamatult hilja. Viimastel aastakümnetel maailmas üha kasvanud huvi art déco vastu oligi ehk see, mis tegi kuni viimase ajani põlatud Krimsi järsku suurnimeks meie kunstiloos. Paraku olid “eelnenud mõõnad järele jätnud vaid pudemed” tema loomingust, nagu on kirjutanud kunstiteadlane Mai Levin.

Krimsi “õnnetuseks” oli see, et ta ei soovinud kohaneda mainstream’iga. Temast ei tulnud pallaslikku realisti või impressionisti ning aastast 1935 tõmbus Krims avalikust kunstielust tagasi. Kuni oma surmani aprillis 1947 esines kunstnik näitustel veel vaid korra – 1942.

Paindumisele eelistas Krims vabadust. Ka oli ta tüdinud kriitikute üha kasvavast irisemisest tema tööde kallal. Ent ta maalis edasi.

Septembris 1893 Tallinnas sündinud Aleksander Krims oli Ants Laikmaa õpilane, üheskoos temaga sai vanameistrilt õpetust näiteks ka Oskar Kallis. Esimest korda esines Krims näitusel 1915, esimese tunnustuse – temas nähti meie kunsti tulevikulootust – pälvis noor kunstnik Pallase näitusel 1919. aasta mais. Järgnev kümnend kujuneski Krimsile suurima loomingulise menu perioodiks, mil tema maale eksponeeriti Helsingis, Lübeckis, Kölnis ja Kopenhaagenis. Neil aastatel valmisid Krimsi tuntuimad teosed, nagu “Talu” (1923), “Park” (1925), “Majad ja tornid” (1930) jt.

Krimsi töid on vaat et kõige tabavamalt iseloomustanud teatrimees Priit Põldroos, kes kunstniku ja tema lähima sõbra Kuno Veeberiga tutvus maalija ja teatrikunstniku Peet Areni pool. “Krims kartis värvi, pelgas värvi eredust ja tugevust. Ta maalis küll õige, aga siiski ara joonega, hajuva kontuuriga ja ikka mõne kahvatu tooniga. Armastas õrna roosakat, rohekat-sinakat ja natuke ka punakat värvi, kuid tarvi­tas seda nii tagasihoidlikult, et suur osa maali pinnast jäi tihti valgeks. Nii et hakkasime juba ennustama, et vaadake: ühel päeval paneb Krims näitusele ainult valge lõuendi.” Põldroos lisas, et nii Krims kui ka Veeber oskasid võõrkeeli ja lugesid prantsuskeelset kunstikirjandust – seega olid hästi kursis maailmakunstis toimuvaga.

Kolmekümnendate keskel aga jahtus kodumaise kunstiringkonna huvi Krimsi loomingu vastu. Järjekindlalt keelduti talle a ndmast loomingulist stipendiumi. Pettunud Krims kolis elama Ellamaale, kuhu jäi kuni surmani aprillis 1947. Ta polnud võitleja natuur ega osanud ennast ka “müüa”, nagu näiteks Adamson-Eric. “Krims oli vanamehelikult tõsine, natuke nagu loiu ilmega, heleblond ja kahvatu näoga. Liikus aeglaselt ja mõõdukalt, ettevaatlikult ja just ngu kartlikult.

Kõneles pikkamööda, vaikselt ja ikka nii, nagu õpetaks või seletaks midagi,” portreteeris Krimsi Põldroos.

13 ehk mis oli varalaekas
Tol aprillikuu päikeselisel päeval ilmsiks tulnud 13 Krimsi töö seas mõjub pärlina akvarell “Poiss tuviga”, mis oma kummalise tardumuse ja halli üldkoloriidiga meenutab kunstniku õlimaali “Tütarlaps lillega” 1930ndate lõpust –1940ndate algusest. Laua taga istuvat noorukit (luuletaja?) kujutava akvarelliga näib kokku kuuluvat kaks pliiatsijoonistust. Ainult mõlemal puudub lind ning noormehe selja tagant avaneb aknast ühel joonistusel vaade talule, teisel aga linnale.

Omaette sarja moodustavad ka neli kompositsiooni, millel on kesksel kohal viiul. Tegemist on eeltöödega õlimaalile “Natüürmort viiuliga” (1930), mis oli eksponeeritud Krimsi näitusel Adamson-Ericu muuseumis 1994. Neljas eskiisis on Krims töötanud kahe erineva kompositsiooni kallal, õlimaalile kõige lähedasem on väike sume pruunikais toonides akvarell. Eelkirjeldatud sarjade põhjal võib öelda, et Krims kõigepealt joonistas oma idee läbi, teostas selle seejärel akvarellis või guašis ning alles siis võttis ette õlimaali. Kusjuures ta liikus keerukamalt lihtsama kompositsiooni suunas.

Muusika on veel ühe Krimsi pliiatsi­joonistuse teemaks, mis kujutab istuvat noormeest viiuliga. Arvatavasti on see kavand maalile “Muusiker”, mida kunstnik eksponeeris Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu näitusel 1931. Maali ennast pole säilinud. Tõenäoliselt ligilähedasse aega kuuluvad ka Krimsi pliiatsijoonistused “Palvetav tütarlaps” ja metafüüsiline “Rändaja”.

Mõlemad on religioossed tööd, sest “Rändaja” servale on Krims kirjutanud mitu pealkirjavarianti – ka “Helge tund”, “Äraseletatu”, “Püha rändaja” jt. “Rändaja” linnakujutamises on palju ühist Krimsi tippteosega “Majad ja tornid”.

Pigem kolmekümnendate teisel poolel on loodud kolm guaššidega koloreeritud art deco’likku joonistust – “Kaevul” (neid on kaks peaaegu identset) ja “Perekond”. Teemal “Kaevul” on Krims maalinud õlis vähemasti paaril korral, esimene variant on aastast 1923. Siinkirjeldatud joonistus on aga Mai Levini sõnul eeltöö hilisemale, erakogus asuvale variandile.

Aleksander Krimsi tööd, eriti tema unenäolised linnamaastikud, mõjuvad üllatavalt modernsetena. ­Tõepoolest, nad olid oma ajast ees ning ehk seetõttu kunstnikku tema elu ajal ei mõistetud. Seda muidugi Eestis, kus art déco vaimu omaks ei võetudki, ja nii jäi ­Krimski aastakümneteks “kolikambrisse”. Temast ei ole tänaseni ilmunud ei raamatut ega isegi näituse kataloogi mitte. Kui Krimsi esimese ülevaatenäituse (1994) ­puhul ilmunud ajaleheartiklid välja jätta, siis on teda põhjalikumalt käsitletud kõigest üks kord – Tiina Abel almanahhis Kunst aastal 1985. Ja ometi lõi Krims 1920.–1930. aastatel maale, mis kuuluvad meie kunstiloo omanäolisem ate ja efektsemate hulka. Kindlasti on selle vähese tunnustatuse üheks põhjuseks ka Krimsi säilinud teoste väike arv. Tahaks loota, et eespool tutvustatud kolmeteistkümnele senitundmatule Krimsi taiesele lisandub tulevikus veel mõni pärl.

Pekka Erelt Eesti Ekspress

  • Hind: 900€
Broneeri

Kasutame küpsiseid, et parendada kasutajakogemust. Sirvides meie veebilehel edasi nõustute küpsiste kasutamisega.

Loe lisaks