Koloreritud vasegravüür 1810 22×28 cm

“Tõetruud pildid ja loodusteaduslik kirjeldus Venemaa põhjapoolsete provintside Liivimaa, Eestimaa ja Kuramaa loomariigist (1806–1814)”. 1806. aastal ilmus esimene vihik sarjast „Tõetruud pildid”, mida trükiti ja anti välja Riias aastatel 1806–1814. Vihikute autoriks oli Ernst Wilhelm Drümpelmann (1760–1830), kelle nime on Eestimaa loodusesõpradel põhjust kõige tõsisemalt tähele panna. Tema sulest pärinevad esimesed ja pikka aega ainsaks jäänud illustreeritud kogumikud Baltimaade taime- ja loomariigist.

Mainitud sari, mis koosneb kaheksast vihikust, oli siinmail esimene omataoline. See sisaldab kohalike lindude, putukate, näriliste, roomajate ja kahepaiksete kirjeldusi, illustreerituna erksavärviliste koloreeritud vasegravüüridega, mille autor on Darmstadti õuegravöör Johann Conrad Susemihl (1767–1846).

Esimeses neljas vihikus eelneb üksikutele kirjeldustele üldine sissejuhatus, milles tutvustatakse teadaolevaid klassifikatsioone (Linné,
Lamarck, Blumenbach, Lacépède) ja loomade-lindude välimust üldisemalt. Teise vihiku eessõnast võib leida isegi juhtnööre topiste tegemiseks. Kirjeldades üksikuid loomi ja linde, teeb autor juttu nende levikust, rändest, välimusest, toitumistavadest, pesitsemisest ja käitumisest. Juttu on ka nende kasulikkusest ja kahjulikkusest ning sellest, kas ja kuidas saaks inimesed neid puuris pidada. Saksa- ja ladinakeelsetele liiginimedele on võimalusel lisatud lindude-loomade tavapärased nimetused läti, eesti, vene ja prantsuse keeles.

Allgemeine Literaturzeitung (Leipzig, 1810, nr 230, lk 892) kirjutas esimese nelja vihiku ilmumise puhul: „Kui see välise elegantsi ja sisulise rikkuse poolest silmapaistev teos ei oleks tähelepanuväärne kas või juba seetõttu, et pakub uut tõendit Liivi-, Eesti- ja Kuramaa elanike edeneva kultuuri ja liberaalsuse kohta, peaks see ometi leidma heakskiitu kui õnnelik katse levitada ühiselt kasulikke teadmisi nende provintside loodusloost. Selles mõttes teeb rõõmu esinduslik nimestik asjaarmastajatest, kes on teost oma ettetellimustega toetanud, eesotsas keiser Aleksandri ja keiserliku perekonnaga. Ning mis puutub teose sisusse, siis on nii väljaandja kui ka Darmstadti õukonnagravöör C. Susemihl, kellelt vaselõiked pärinevad, lugupidamist vääriva hoolega püüelnud selle poole, et anda jõukal järjel asjaarmastajate kätte üks teos, mida keegi ilma seda nautimata ja sellest õppimata kõrvale ei suudaks panna.“

Ettetellijate hulgas oli Riia ja Tallinna raeliikmeid, pastoreid, õpetajaid, kaupmehi, rüütelkonna liikmeid, õuenõunikke, maanõunikke, apteekreid jt. Ettetellijate „jätkuvalt soodsa vastuvõtu korral“ lootis Drümpelmann välja anda 20 vihikut, aga väljaandmine katkes siiski varem. Ernst Wilhelm Drümpelmann (1760–1830) Drümpelmanni enda elukäik oli küll kõike muud kui vaikne teadlaseelu.

Sündinud Mecklenburgis linnakohtu sekretäri pojana ja õppinud mõned aastad Saksamaal, hakkas ta juba 20-aastaselt mööda maailmameresid seilama. Esimese töökoha laevaarstina sai ta Kopenhaagenist Gröönimaale siirduval vaalapüügilaeval, mis küll lekke tõttu õige varsti oma sõidu lõpetas, nii et järgmised kolm kuud töötas Drümpelmann ühel Taani kaubalaeval. Kopenhaagenisse naastes tutvus ta Vene divisjoniarstiga, kes kutsus teda Venemaale. Drümpelmann võttis kutse vastu ja astus juba 1779. aastal vabakuulajana Peterburi meditsiiniakadeemiasse, et oma teadmisi laiendada.

Ta töötas Kroonlinna mereväehospidalis ja tegi „Nadežda“ laevaarstina kaasa 5-kuuse õppereisi Põhja- ja Vahemerel. 1783. aastal, kui Hersoni tuli saata ešelon nekruteid, pandi noor arst kohapeal katkuga võitlema. Ta nakatus ka ise, kuid oskas end siiski omal käel terveks ravida. Drümpelmanni järgmiseks töökohaks sai uus Vene sõjalaev „Aleksander“, mis aga kohe pärast mereleminekut karile jooksis. Meeskond pääses hädavaevu ja Drümpelmannil tuli taas leida uus töö. 1787. aastal kutsus üks sõber ta hoopis Riiga. See lühike reis sai Drümpelmannile mitmeti saatuslikuks: ta kohtus Riias oma tulevase naisega, abiellus ja sõitis koos temaga tagasi Hersoni.

Pärast mõningast edasi-tagasi pendeldamist mitmete Vene linnade vahel lahkus Drümpelmann 1791. aastal riigiteenistusest ja kolis
naise kodukanti Liivimaale. Seitse aastat elas ja töötas Drümpelmann majaarstina perekond Mecki juures Pernigeli (Liepupe) mõisas, kus tema oskusi väga kõrgelt hinnati, seejärel tegutses mitmes Riia linnamõisas arstina ja alates 1806. aastast oli tal oma praksis.
Just Liivimaal hakkas Drümpelmann innukalt tegelema loodusteadusega. Ta kirjutab sellest oma elulooraamatus „Minu reiside ja tähelepanuväärsete elusündmuste kirjeldus“ (Beschreibung meiner Reisen und der merkwürdigen Begebenheiten meines Lebens. Riia,
1813, lk 196): „Kahe aastaga olin ma osalt ise, osalt tänu härra assessor von Aderkase lahkele toetusele hankinud mitte ainult märkimisväärse putukakogu, vaid ka mitmeid sisemaa linde, kahepaikseid jne ning üritanud paljusid neist ka joonistada.“

Teenete eest loodusteaduslike tööde väljaandmisel nimetas tsaar Aleksander I Drümpelmanni kolleegiumiassessoriks ning tsaariperekonna liikmed kinkisid talle mitmel korral briljantsõrmuse. Eluloo ilmumise ajaks (1813) oli neid kokku juba kuus. Tunnustuse märgina valiti Drümpelmann Peterburis, Riias ja Königsbergis mitmete teaduslike ühingute liikmeks ja auliikmeks. Ernst Wilhelm Drümpelmann suri 1830. aastal Riias 70-aastasena.

Ernst Wilhelm Drümpelmanni teisi teoseid:

Zweckmässige und fassliche Anweisung zur Kuhpockeneinimpfung: Eine Volksschrift für Livlands Bewohner. Riga , 1804

Gemeinnütziges medizinisch-praktisches Handbuch für die gebildeten Stände der Landbewohner Lief- Ehst- und Kurlands: zum Gebrauch bey ihren Unterthanen. Riga, 1806.

Flora Livonica, oder: Abbildung und Beschreibung der in Livland wildwachsenden Pflanzen, bearbeitet in Verbindung mit einigen Freunden der vaterländischen Naturkunde. Riga, 1809–1810.

Beschreibung meiner Reisen und der merkwürdigen Begebenheiten meines Lebens. Riga, 1813.